Kas on võimalik teada tõde?
Kuidas me võime olla kindlad, et asjad, mida me „teame“, on tegelikult tõde? See on just see saatuslik seik, milles minu arvates kuulus prantsuse filosoof René Descartes (1596 – 1650) juhtis meid valele teele. Descartes elas skeptitsismi ajastul. Ta alustas 16. sajandil revolutsiooniga, mida me peame tänini teadusliku ajajärgu alguseks.
Šoti filosoofi David Hume (1711–1776) lammutas paljud Descartesi põhimõtted. Immanuel Kant (1724–1804), kes tegutses loogika ja metafüüsika professorina Königsbergi ülikoolis Ida-Preisimaal, proovis luua uuesti kindla teadmise aluseid, kuid pidi tõdema, et me ei või teada tõde, see jääb väljapoole meie teadmisi. Kuid kuidas teadis Kant seda, et me ei tea! Hiljem on saksa filosoof Friedrich Nietzsche (1844–1900) näidanud, et kui selles suunas edasiliikumist jätkatakse, jõuaks Euroopa kultuur möödapääsmatult punkti, kus ei saa rääkida enam tõest ja valest ega heast ning pahast.
Nüüd oleme vajunud postmodernismiks nimetatud mõtlemisse, usku, mille kohta inimesed ütlevad: „See võib küll sinu jaoks olla tõde, kuid mitte minule.“ Objektiivse tõe olemasolusse ei usuta. Teadusele loodetakse edaspidigi päris palju objektiivse tõe käsitlemisel, kuid juba seal oli see tõde murenemas.
Märk tõe olemasolust on selles, et see juhib taas uue tõe juurde. Selliselt on teadmine dünaamiline, hoopis teisiti kui Descartes mõtles. Descartese kohaselt ei saanud tões olla mingit kahtlust. Kuid tõde ei ole staatiline ega lõplik. Teadlane, kes otsib ausalt tõde annab siiski teistsuguse pildi. Ta teab, et aina võib leida midagi uut. Leitud tõe tõeline proovikivi ei ole selles, et midagi õpitavat enam ei ole, vaid just see, et see juhatab uute tõelisuste juurde.
Platon esitas küsimuse: „Mida tähendab tõe otsimine? Kas tõde on midagi, mida teame, või midagi, mida me ei tea? Kui me teame tõde, miks me siis otsime seda? Kui me ei tea tõde, kuidas me oskame ära tunda selle siis, kui me selle leiame?“
Nii nagu ma sain varem aru, kõige teadmise oluline tegur on soov teada, tahtmine mõista ja leida tähendust sellele mis näib tähtsusetu. Ehk sellepärast ongi võimalik, et teadmistejanu äratab meid vastuseid otsima kusagilt, meist väljaspool?
Tuntud teadlane Michael Polany (1891 – 1976), kes tegi palju avastusi, maadles Platoni arvamusega ja tundis, et miski veab teda edasi. Teda innustas edasi liikuma intuitiivne tunne, et peaks leiduma midagi rohkemat – nii nagu oleks mingi asi, mis teda vaevas kui teadlast ja inimest, millele oleks olnud nagu mingi salajane tähendus.
See toob meid tavaliselt filosoofia piiridesse. Kristlik usk kinnitab, et kõrgeim loogikatase, mis võimaldab asju mõista, ei ole füüsikaline, keemiline, bioloogiline ega mehhaaniline, vaid personaalne, ning kogu olemasolu võime mõista vaid siis, kui võetakse tähelepanu alla personaalne tase. Kui see on nii, sõltub kõik sellest, kas see persoon kes valitseb kõige üle, on ilmutanud meile selle asja mõtte. Ja just seda kinnitab meile evangeelium.
Moslemid arvavad, et Jumal on lihtsalt öelnud inimesele tõe, igaüks ise otsustab, kas võtab selle vastu või mitte. Kuid evangeelium kinnitab, et Jumala ilmutus iseenesest on tegu, kus tõde ja arm kohtuvad, kus tõde ja arm on koos. Jumala ilmutus iseendast on just see midagi, mis toob meid temaga ühendusse. Kui see on tõsi, peame me tegema sellest järelduse, et see on nii teadmise kui ka olemise saladus.
Teadmine olemisest ei ole midagi erilist. Kui see on tõde (ja nii väidab evangeelium), on olemas midagi, mis paneb tammetõru kasvama tammeks mitte kaalikaks, või mõjutab nii et lootest kasvab inimene mitte hirv. See midagi, mis on pannud aluse kogu evolutsiooniprotsessile ei ole nii nagu Darwin oletas mitte juhuslikkus, altpoolt tuleva mutatsiooni tulemus, vaid loodud organiseeritud vastus Loojalt, temalt, kes kutsub loodut täitma tõelist eesmärki.
Kasutatud on osaliselt väljavõtteid raamatust „Kas muutuvas maailmas on võimalik leida tõde?“ (Discovering Truth in a Changing World Lesslie Newbigin, Alfa International 2003) MTÜ Eesti Alfa loal.